Ootamatu pööre minu elus. (omaloomingujutt)
oleks olnud suhteliselt piinarikas. Seal ta siis nüüd seisis. See kohver noh. Leivavärvi ja suur.
Mõtetult suur kusjuures. Alati saaks läbi ajada palju väiksemate ja praktiliste sumadanidega.Kuid
see monstrum sin ei kuulunud kohe kindlasti mitte nende hulka. Nii ma siis selle avasin. Seest
oli see palju jubedam kui väljast poolt. Siseriie oli täiesti niru ja see sahtel seal nurgas oli
põhjatu. Õnneks see õudus kestab vaid kaks nädalat ja laagris ei pea ma seda kasutamaka. Ma
mõtlen kohvrit. Ainuke probleem on selles, et kuidas mu riided selle jubeda eluka sees lebada
suudavad. Loodan, et see jube vanainimeste hais minu riietele külge ei jää. Kuulsin elutoa
seinakella krigisevat kilinat ja pugesin ruttu teki alla. Mõne aja pärast ilmus minu tuppa ema. Ei
tea isegi kas ta on mu päris ema või mitte. Ema ta igatahes on. Las ta siis vähemalt arvab et
mina olen ta niiöelda laps. Aga kus mu päris ema on? Seda küsimust olen ma oma isalt juba 2