Meditsiiniajaloo konspekt
on orienteeritud majanduslikule tulemusele, mitte ilmtingimata patsiendi heolule. USA-s 5
miljonist tervishoiutööstuses hõivatust, vaid iga 17-s on arst. 10-st süsteemis töötavast
inimesest ei näe 9 iialgi patsienti. Arstiga suhtlemise intiimne-privaatne fenomen on
asendunud tööstusliku ja formaalse mehhanismiga.
Sellistes oludes kerkivad esile teoreetikud, nt antipsühhiaatrilise liikumise tegelased (Thomas
Szasz jt)26 aga ka patsientide õiguste teemadel sõnavõtjad nii kasumijahil juristid kui
neutraalsel pinnal enda huvide eest seisvad patsiente ühendavad organisatsioonid. Näide
viimaste poolt saavutatust on seotud AIDS-ga. HIV-viirusest hakati rääkima 1980. aastatel,
mil teadusmaailmale selge polnud, millega tegu, kas peaksid tegelema asjaga veneroloogid,
sotsioloogid, epidemioloogid, viroloogid, rahvatervishoiuspetsialistid, politsei jne...
Arstkond kasutas venitamistaktikat. Aktiivsust näitasid üles pigem haiged (People-With-Aids,
annaabi.ee 
