Euroopa ja Eesti õigusajalugu
pidas tegu karistusväärseks, mõistis ta ka karistuse, ehkki seda polnud nimetatud krim.seaduses ega ka
kehtivas prejudikaatide kogus. Samasugune vabadus oli kohtunikel karistuse määramisel. § kui selline
puudus. Veel 19 saj oli kuriteo kirjeldamise tehnika kasuistlik. Oleks korrektselt järgitud
põhimõtet, et ühtki karistust kuriteo eest ei saa määrata ilma seaduseta, tulnuks ette näha ka kirjeldada
kõiki karistatavaid tegusid, st. tehnika oleks muutunud veelgi keerulisemaks ja kasuistlikumaks. Hea
näide selle kohta on Rootsi 1832 a. krim. seadus. Sellesse kuuluvad näiteks nii detailsed varguse ja
selle karistamisega seotud asjaolud, millega püüti olukordi katalogiseerida nii, et seadused muutusid
naeruväärseteks, Näiteks 1864 a krim. seaduse peatukk 20 §9 püüab keegi varastada sel teel, et:
purustab müüri, seina, põranda, lae, luugi, akna, värava, ukse, luku või mingi muu sarnasse tõkke;