V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vähehaaval ellu tõuseb salapärane romaani arhitektuur, see Egiptuse ja India teokraatlike
ehituste sugulane, puhta katolitsismi muutumatu embleem, paavstliku ühtsuse kõigutamatu
hiero-glüüf. Kogu tolleaegne mõttemaailm on tõepoolest väljenduse leidnud selles sünges
romaani stiilis. Sellest hoovab paavsti võimu, ühtsust, ligipääsmatust, absoluutsust,
Gregorius VII-t; kõikjal on tunda vaimulikku mõju, mitte kuskil aga inimest; igal pool
kastivaimu, mitte kuskil rahvast. Siis aga tulevad ristisõjad. See on suur rahvaliikumine. Iga
rahvaliikumine aga, olgu selle põhjuseks või sihiks mis tahes, raputab alati surve alt üles
vabadusvaimu. Uuendused hakkavad endale teed rajama. Algab zakeriide *, prageriide *,
liigade* tormine ajajärk. Autoriteet lööb kõikuma, ainuvalitsus lõheneb. Feodalism nõuab
võimu jagamist vaimulikega, oodates rahva paratamatut esileilmumist, kes lõviosa alati
endale saab: quia nominor leol
annaabi.ee 
