Tõde ja Õigus II Terve tekst
Niisugune oli see linna naise esimene
naeratus.
,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari
talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?"
,,Oleks palunud küll, kui võimalik," vastas Indrek ja tundis äkki nälga.
,,See väike," ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes
kastiga enesega kaasa vedas. ,,Kolmkümmend ööpäev!" hüüdis punahabe kastitalujaile järele.
See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda.
Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et
keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted
voorimehe sõimatud koolist ja tema direktorist, kelle jutule ta tahtis võimalikult kohe minna.