Tõde ja Õigus II Terve tekst
talvel pugenud haopinu ja lumehange vahele surema. Jah, see koer võttis jutuhimu. Nõnda
polnud Vargamäel ükski koer surnud, ka mujal mitte, et Indrek oleks kuulnud. Ja ühes selle
koeraga oli Vargamäel ka midagi muud surnud, seda tundis Indrek.
Liine astus aidatrepile ja vaatas vennale järele, kes ei teinud õest väljagi. Siis läks ta aita tagasi
ja istus lahtise kasti servale, kuhu jäi tükiks ajaks. Aga kastiserv pidi olema väga terav või rõõm
linase riide pärast hirmus suur, sest Liine puhkes istudes nutma ja nüüd polnud tema näos ja
silmis jälgegi sellest kangekaelsusest, mis ilmnes hiljuti kogu tema olevuses. Kui Indrek oleks
teda nüüd kas või selja tagantki vaadelnud, siis oleks ta mõtlematult lausunud (kui tal oleks
olnud pisutki aru): ,,Laps mis laps!" Aga Indrekul ei olnud nähtavasti aru, sest tema läks
otseteed ema juurde ja ütles:
annaabi.ee 
