Tõde ja Õigus II Terve tekst
ununema löönud ,,Suur Loll" ja Indrekut hakati hüüdma Talismaniks, ainult mitte ühe, vaid kahe
l'ega.
,,Noh, härra Tallisman," küsiti temalt, ,,mis teevad teie tassikõrvad? On neil ehk peenikest peret
juure tulnd?"
Nõnda sai Indrek oma tassikõrvadega igamehe suhu. Mitte ainult Lible, see Piilu, nagu teised
teda nimetasid, vaid ka teised, kes temast veel väiksemad, karjusid peene häälega: ,,Kuule,
Tallisman, tule appi! Tallisman, ta kisub mul kõrvad peast ära!"
Kastidepuistamist jätkati endise hooga, Indreku talismanid ei rahuldanud nähtavasti ei härra
Maurust ega Ollinot. Aga midagi erakorralist ei tulnud enam nähtavale. Otsimine isegi sündis
nagu rohkem viisi kui asja pärast. Huvi pakkus ainult Laane kast, sest siit leiti paar poolikut
tinalusikat, mis samuti paberisse mässitud, nagu Indreku tassikõrvadki. See oli Indrekule
piinlikumaid silmapilke, mis jätkusid Laane ülekuulamisel.
,,Mis need on? Mis te neist korjate?" küsis direktor.