"kastetilka" - 1 õppematerjal

Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest

Luulekava Artur Adsoni ja Johannes Semperi luulest Koostaja: Triin Notton 11a klass Kuressaare 2009  Elurada Ühel päeval lähen ma, loobudes kõigest, mis vait on ja paigal (1:15). Ühel päeval lähen ma tallama teid ja radu, teispoole soid ja rabu, teadmata, mis ees on (1:15). Maailm kui vallatu mu ümber kilkab, päev helgib minusse kui kastetilka, võib igast sädemest nüüd tõusta lõõm (1:29). Naeratus mängleb kõigi suudel, hingesse helli lootusi sujub. See on tõusmine ellu uude (1:23). Hullustest toitu, keha noor: tules on elu, ei tukis (1:32)! Kurku lämbub kord naer, kord nutt õnnest, mis kogemata (1:33). Sa tahad minna, välja, kõrgemale tõusta üles (1:61). Mu meeled täis on erksust ja huvi (1:96). Aga kuhu? Teab kumb kahest, tuul või mina, kuhu peita ennast? Kaduda ehk vahest sootuks? Mulla sülle heita (1:80)?