Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu
,,Aeg tegutseda. Kuigi see hetk saabus kiiremini, kui ma lootnud olin, saame hakkama. Ma
loodan."
,,Palvetan muusadele, et nende taevalik häll meile kaitset pakuks."
,,Ma ei tee sulle tegelikult haiget, sa pead ainult mängima võitlust saad aru?"
,,Jah."
Kui Elisa ennast taas tiivuliseks muutis, tundis Prints, kuidas enesekindlus taas tema
soontesse voolas.
,,Lähme?"
Nad haarasid teineteise käest ja hüppasid terrassilt alla, hääletult kastesele murule hõljudes.
,,Nii heas kui halvas..."
Elisa naeratas ja noogutas vastuseks.
,,Me jääme kokku ja leiame üksteist taas."
,,Taas?"
,,Siis, kui praegu üks meist hukub, või mõlemad, saame me ikka veel kokku."
,,Kus?"
Halltiib vaatas taevasse, ka Prints tõstis pea.
,,Seal."
Rasked pilvemassid keerlesid lähenevas tormituules, vikerkaar oli kadunud nagu ka
päikesekiired tagasi taevakotta. Pehme rohi summutas kõik sammud, kirsipuude sahin peletas
annaabi.ee 
