Vanaaja muusika
erineva karakteriga heliridu (laade) ja võrdlemisi täpset noodikirja. Siiski ei
ole muusikat kirjapanduna eriti säilinud, noodikirja kasutati peamiselt
muusikaõpetuses. Pillidest eelistasid kreeklased keelpille: väga levinud oli
juba mainitud lüüra, samuti kitaara, barbiton ja harf. Puhkpillidest
paanivile, flööt ja muidugi teravakõlaline aulos. Väga palju kasutati ka
topeltaulost – kaht kokkuseotud aulost puhuti korraga. Löökpillidest olid
tähtsamad tamburiin, taldrikud ja kastanjetitaoline krotala. Õrnalt
kõlavate lüüra ja kitaara saatel esitati ülevaid lugulaule ehk eeposeid ja
armastusluulet, aulos kõlas aga kärarikastel pidustustel.
Igal aastal korraldati Vana-Kreeka linnriikides pidustusi jumalate auks. Eriti
suurejoonelised olid igakevadised Dionysose pidustused, mille käigus
toimusid etendused. kontserdid, tegelaste rongkäigud ja muusikute
võistlused. Dionüüsiate tähtsamaks osaks kujunesid
tragöödiaetendused, mis jutustasid jumalatest ja inimeste raskest ja
annaabi.ee 
