Lastejutud
Seal tehti minu käpad jälle
traatide ja poltidega korda.
Üks nooruk, kes küll kahjuks enam kodus ei ela, kuulub siia perekonda veel. See on
kakskümmend ja üks aastat vana Tarmo. Temal on juba oma pruut ja puha. Aga ma ei kadesta
teda, sest koos pruudiga sai ta ka ämma kaasa. Tarmot ma eriti tihti ei näe, aga kui juhtungi
nägema, hellitab ta mind poolsurnuks ja selles suhtes pole tema pruutki parem. Vahel meenub
mulle, kuidas ma alles kassipojana Tarmo voodi märjaks tegin. Nii kurja nägu pole ma enam
elus näinud. Aga pole ju minu süü, et keegi liivakasti välja ei viitsinud viia. Tegelikult ma nii
riukalik kass ei olegi kui teile ilmselt paistab. Ainult vahel jälitan bussile jooksvaid inimesi,
viskan nende ette pikali ja olen rõõmus, kui buss ilma nendeta minema sõidab, sest kes on
ikkagi maailma naba? Mina või buss? Pärast vihahoogu nõustuvad ka bussist mahajääjad
minuga sajaprotsendiliselt.
annaabi.ee 
