kõikide olnud, olevate ja tulevaste hetkede kooseksisteerimine. Tervet raamatut läbib ütlus, mis näitab tralfamadoorlaslikku õlgukehitavat suhtumist kellegi suremisse: ,,Eks ta ole". Nii koosnebki romaan Pilgrimi ajarändudest erinevate olukordade ja eluetappide vahel: kord leiab ta end 1945. a Saksamaalt, järgmisel hetkel aga 1967. a Ameerikast, seejärel on ta puuris Tralfamadore'i planeedil, kus kohalikud teda loomaaias vaadelda võivad. Pinget hoiab tunne, nagu oleksime lugedes kassipoegadena kaelapidi autori lohutavas haardes: viinud meid üsna lähedale sõja koledusele ja lastes tunda õudu, rändame järgmisel hetkel mõnda turvalisse keskkonda kakskümmend aastat pärast sõda ja võime rahulikumalt hingata. Samas näidatakse meile, kui pikaajalised on sõja tagajärjed ja kuidas see inimest jäädavalt laastab. Meil lubatakse muiata filmides nii vaprana ja kangelaslikena
varjunditesse pleegitanud. Vanamehe pea oli väga vana ja nüüd, kus silmad olid kinni, puudus näos elu. Käsivarre raskus hoidis õhtutuules lipendavat ajalehte põlvel. Vanamees oli paljajalu. «Kui mina sinuvanune olin, sõitsin jungana ühes raalaevas, mis käis Aafrikas, ja olin siis juba näinud lõvisid õhtul mererannal.» Kui ta maatuult haistma hakkas, ärkas ta tavaliselt ja pani enda riidesse ja läks poissi üles ajama. Lõvid hullasid kassipoegadena videvikus ja ta armastas neid, nagu ta armastas poissi. Poiss ei ilmunud kunagi tema unenägudesse. Juba pikka aega puudus tal söögiisu ja ta oli ammu loobunud toidupoolise kaasavõtmisest. Tal oli paadininas veepudel ja muud ta päevaks ei vajanudki. Ta armastas lendkalu, kes olid tema kõige suuremad sõbrad ookeanil. ...vanamees mõtles: Lindude elu on meie omast veel raskem, peale röövellindude ja nende, kes on suured ja tugevad.
annaabi.ee 
