Leivanädala abimaterjal
ebameeldiva lõhna ja maitseta. Hea jahu ei tohtinud pihku võttes klimpi jääda, see ei
tohtinud olla liiga peenike ega liiga sõre ja veskikivid pidid olema puhtad. Leivajahu
jahvatati ka kodus käsikivil, kuid see sai liiga sõre.
Jahu säilitati viljaaidas spetsiaalses kirstus või tünnis. Seda ülemäära tagavaraks ei
hoitud, et ei saaks sigineda koid. Ait, kus teravilja, jahu ning tangaineid hoiti, pidi
olema puhas ja hästi õhustatav. Viimaseks otstarbeks oli aida ukse all nn. kassiava ja
tagaseinas üleval tuulutusava (nagu suitsusaunal repnaauk). Pärast veskil käiku klopiti
jahukotid õues hästi puhtaks ja pandi päikesepaistele tuulduma.
Leivanõu ehk leivaküna
See tehti enamasti ühest puust. Paremini sobis lehtpuu, mis ei anna maitset ega
pragune. Künapuu oli ühest küljest ¾ puu jämeduseni siledaks tahutud ja seest
õõnestatud. Otstessse olid tehtud samast puust käepidemed. Leivategemisel asetati
küna puidust raamile, millel oli neli jalga
annaabi.ee 
