SINUHE
“Vanamees! Su jutt on mu kõrvus nagu kärbse sumin ja ometi küsin, kes sa oled, et
võid mind nõnda kõnetada.”lk 194 Lause, mis ajas mind niivõrd naerma, et ei
saanud pea minut aega raamatuga edasi minna.
“Ta ajas end põrandal istukile ja tõstis tõrjuvalt käed ning ka lõvi ajas end istukile ja
haigutas pikalt ja kui ta oma lõuad kinni pani, kolksatasid tema hambad kilinal kokku
nagu templi kassalaegas lesknaise veeringut endasse ahmates.” lk194 Neid
lauseid küll jagus kuid tõin välja ühe neist lausetest, mil pidin lihtsalt silma kinni
pigistama ja üle kere värisema ning soovima, et ma poleks kunagi seda lauset
lugenud.
“Aga,” ütlesin mina, ,,kui tähtedesse on kord kirjutatud kõik, mis meiega juhtub, siis
ei saa mardikas karvavõrdki meie saatust muuta ja mardikal ei saa olle mingit väge
annaabi.ee 
