Juhan Liivi luule kui Eesti kirjanduse ja kultuuri üks alustaladest
enese sees toimus. Kõik see on aga eriti tugevalt kajastunud tema isikuluules. Erinevalt näiteks
Liivi armastus- ja loodusluulest on tema autobiograafiline poeetika palju ühekülgsem, peamiselt
jutustavad need te enese elust ja kannatustest. Sellest hakkab silma tema suhtumine iseendasse ja
loomesse. Ta ei väärtusta ise oma luulet ning peab seda peaaegu eimillekski ning pigem jagab
arvamist, et see on teistele suisa koormaks. Seda kasjastab tema luuletus ,,Ärge küsige mult
luuletusi". Luuletuses ,,Noor-Eestile" väljendab ta samuti seda, et tema arvates ei ole oluline
tema luulest lugu pidada ning seda austada. Palju on ta vihjanud ka oma haigusele, mis
nähtavasti tema igapäevase elu väga keeruliseks muutis. Paljudes luuletustes hakkab silma ka
surma ette ennustamine (eelaimdus surmast). Juhan Liiv oli väga üksik inimene ja nagu ennist
annaabi.ee 
