India RV pärast II MS
3
Pärast Teist maailmasõda tõusis Jammu ja Kashmiri strateegiline tähtsus tunduvalt.
India pahempoolsete vaadetega ajakirjanik Vijay Kumar kirjutas 1952. aastal, et
Suurbritannia oli huvitatud sellest piirkonnast kui platsdarmist oma mõju laiendamiseks
Kesk- ja Lõuna-Aasias. Kashmirist kui strateegilisest tugijalast olid huvitatud ka Nõukogude
Liit, keda viimasest eraldas vaid kitsas riba Afganistani, samuti Kashmiriga külgnev Hiina.
Pärast India ning Pakistani iseseisvumist hakkasid mõlemad vastsed dominioonid taotlema
Jammu ja Kashmiri ühendamist endaga.
Maa siseolukord oli keeruline. Maharadza Hari Singh taotles nn. Seisaku (Standstill)
kokkuleppe sõlmimist India ja Pakistani valitsustega, mis oleks probleemi lahendamise edasi
lükanud. Ta oli mõlema kohaliku juhtiva islamipartei - Muslimi Konverentsi ja
Rahvuskonverentsi liidrid lasknud vangistada, et ennetada võimalikke vaenupuhanguid.