Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5–6-kiloseid leibu, 19. sajandi lõpul võeti kasutusele uued ahjud ja leivad muutusid väiksemaks (3–4 kg) ning kujult ovaalseks. 1920.-1930. aastatel kaalusid suuremad taluleivad 4 kg ja väiksemad 2 kg. Nädalas oli 1–2 leivategu ja korraga tehti olenevalt pere suurusest varasemal ajal 8-15 leiba ja 19. sajandi lõpul 6–10 leiba. Viljapuuduse korral lisati leivale aganaid, kuivatatud sõnajalgu, noori ohakaid, kaseurbi jm taimi. eivategu on suur kunst, mis vajab kogemusi nii leivavilja valimisel ja taignateol kui õige küpsetuskuumuse tagamisel leivaahjus. Vanasti valmistati leiba lehtpuust õõnestatud piklikus leivakünas. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna levalöime, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal mõhk, setudel ruih, Sangastes ka ruhe, Häädemeestel leivamold. Leivaküna oli umbes 1,5-2,5 m pikk ja selle suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. 19. sajandi
armastatud puu. Ka kase pikk eluiga on väärtustanud seda puud sedavõrd, et teda on loetud hiie- ehk pühapuude hulka. 12 Ainuüksi kase teaduslik ladinakeelne nimetus Betula (beatus ' õnnelikuks tegev, suurepärane') annab märku, et sellel puul on hea maine ja mitte ainult eestlaste hulgas. Võibolla on kase positiivse kujutelma tekkel oma osa ka tema tervendavatel omadustel. Kasemahla, kaseokstest saunavihta, kasepungi, kaseurbi, noori lehti, kase sütt ja tuhka, kasekäsna on ajast aega edukalt ihu tervendamiseks tarvitanud paljude rahvaste rahvameditsiin. Kõike seda arvesse võttes on igati loogiline, et kase väljendeid on ka meie keeles rohkesti. Metafoori allikana esinevad nii puu ise, kui ka tema osad oksad, lehed, urvad, pungad ning ka saadused, nt tuhk. Kasemahla on rahvameditsiinis kasutatud õige paljude hädade raviks (avitaminoos, uroloogilised hädad, podagra, üldise immuunsüsteemi
annaabi.ee 
