Tants aurukatla ümber
Kui jutt veereb sõjale, muutuvad meeste näod karmiks ja naised ohkavad. Peaasi, et
sõda siiamaale ei veereks.
Aniluiged kõik võtavad aeglaselt tuld, aga kui kord on vihaseks saanud, ei hooli nad
enam millestki, tulgu neile või kari ninasarvikuid vastu. Nad kõik on siin ühesugused,
ja kes arvab, et nad teevad nalja, see eksib rängalt.
Kõik on palehigis tööl, küll mitte issanda viinamäel, vaid oma kõhunurina
vaigistamiseks. Kasesalust ja järverannast, kus paistav ilus isamaa päike, ei mõtle
nad isegi puhketunnil, sest ka siis on nende meeled-mõtted igapäevaste asjade
juures kinni.
Nii on siin ikka elatud, tunne olgu peidetud nagu kuld, see pole iga vastutulija lörtsida.
Kõige tähtsam on meeleolu, millega sõidetakse otsustama talu edaspidist saatust.
Paberiasju ajavad juba teised mehed ja ega see nii huvitav toiming olegi, et seda nii
pikalt-laialt kirjeldada
annaabi.ee 
