Tõde ja Õigus II Terve tekst
*
Pärast lõunat läks Indrek Hundipalule, sest ristiisa oli tahtnud teda näha, kui ta peaks linnast
välja ilmuma.
Tiit koperdas parajasti pinumaal, kui Indrek Hundipalule jõudis, ja nõnda istusidki nad kahekesi
sinna päikesepaistele.
,,Vanainime armastab päikest," ütles Tiit, ,,sest vanainimese veri ei jõua muidu enam soendada.
Vanainimese veri on külm, hakkab juba tarretama."
Nõnda siis kasepakul istudes algaski see ,,poolidiiga" jutt.
,,Siin ei ole ühtki hinge, kis poolidiigast aru saass, kiigi ei loe lehte ega kedagi," hakkas Tiit.
,,Sinu isa ikki ennemalt luges, aga nüüd on sii kah ilma, muud kui rühmab aga tüüd teha, nagu
saas inime ainult tüüga õntsaks. Sinust saab juba nüüd täis miis ja sellepärast piad selle
poolidiiga asja selges õpma. Kui vana sa õtte oled juba? Ajab kahekümne ligi? No näed, mis
siis viil, miis mis miis
annaabi.ee 
