Kultuuripärandi tähtsusest
üle, mis siin maal enne meie aegu toimunud on.
Noored, kes on meie keele, kultuuri, maa ja rahvuse edasikandjad tulevastele
põlvedele, võõranduvad üha enam iseendist. Tänu tehnoloogia arengule on tahaplaanile
jäänud oskused ja kombed, mis meie vanematele nii isikupärased ja hädavajalikud olid. Olen
enam kui kindel, et suur osa tänapäeva noortest ei oska punuda kalavõrku, ihuda väitsaga
kaseoksast lusikat või teha vanaema moodi pannkooke. Esimesed kaks võivad olla küll pisut
ekstreemsed, arvestades, et õngega kalapüük on üksikindiviidile täitsa soodus. Viimane aga
on täiesti suurepärane näide sellest, kuidas igapäevase elu üks olulisemaid aspekte,
toidutegemine, on viletsasse unarusse jäetud. Elementaarseid oskuseid peaks iga endast
lugupidav vanem andma lastele edasi, et ka nende tulevased Jukud ja Mannid saaksid
mõnusa toidu lauale ja kõhu täis.