Fred Jüssi
Sel
hetkel tõuseb lauldes üles üks põldlõoke. Kui salvestatut hiljem puhanult raadiomajas ümbervõtte
ajal suurtest kõlaritest kuulan, saan aru, et olen Põhjaka rabalt kaasa toonud õieti kauni helipildi.
See on lihtne, üheainsa solistiga suurte sündmuste taustal. Sedamööda, kuidas lõoke lõõritades
mikrofonist kaugeneb, jääb ta laul vaiksemaks ja see on, nagu tõuseks hing taeva poole. See on,
nagu ärkaks roheliste kaselehekeste kevad ning murraks end välja jää sulamise ning vete kevadest.
On asju, mida võib ilusaks analüüsida või rääkida, aga on ka neid, mis on juba sündides lootusetult
loomulikud, ja nende ümber pole enam midagi targutada. Aga mitte esimesel kuulamisel ei saa alati
päriselt hästi aru, mis metsast õieti kaasa sai toodud, mõnikord peab seda kuulama ning kogema
mitmeid ja mitmeid kordi ja siis võib juhtuda, et helid kõlavad lausa imelistena. Imesid ei saa
annaabi.ee 
