Jakovi mällu nagu elavalt heledate juustega lapsukene ja paju, millest Marfa oli kõnelnud. Jah, seesama paju see ongi roheline, vaikne, nukker... Kui vanaks ta vaesekene on jäänud! Ta istus paju alla ja hakkas meenutama. Teisel pool kaldal, kus nüüd on luht, seisis siis kõrge kasesalu, aga seal paljal künkal, mis paistab taevarannal, sinas siis põlisvana männimets. Jõge mööda käisid lodjad. Kuid nüüd on kõik tasane ja sile, ning ülejõe seisab ainult üks noor ja sale kasekene nagu tütarlaps, ning jõel on ainult pardid ja haned ega ole seda moodigi, nagu oleksid siin kunagi lodjad liikunud. Näib, nagu oleks endisega võrreldes isegi hanesid vähemaks jäänud. Jakov sulges silmad ja ta mõttekujutuses lendasid üksteisega vastamisi tohutud valgete hanede parved. Ta imestas, et kuidas see on juhtunud, et ta oma elu viimase neljakümne- viiekümne aasta jooksul pole kordagi jõe ääres olnud, või kui vahest ongi, siis temale tähelepanu pole pööranud
annaabi.ee 
