Kokkuvõte Mulle see kontsert päris meeldis. Kuigi Ska Faktor'st ootasin ma midagi muud. Ma arvasin et see on mingi Rock või taoline bänd, aga hoopiskki teevad nad Ska muusikat. Eestlase ja Venelase mõned naljad mind naerma ei ajanud, aga neid oli vähe. Kontserdil hakkasid mulle uuesti Kristjan Kasearu & Paradise Crew ning Meie Mees meeldima. Üks asi mis mul sealt kõige rohkem meelde jäi, on see, et ma sain jutustada Kristjan Kasearuga ja Aivar Riisaluga. Riisaluga olin ma juba varem ka rääkinud , aga Kristjan Kasearuga oli see esimene kord. Igatahes jään ootama Meie Mees . Sõprade Tuur 2009t =).
Ta pani laulu kogu oma hääle ja hinge. Veel meenub mulle, et Iris Vesik laulis ,,Thrillerit", milles Semiiri tantsijad kandsid zombie-maske. ,,Thrilleri" puhul meeldis just see show osa. Samuti avaldas mulle tantsutrupp erilist muljet laulu ajal ,,They don't really care about us". Siis oli küll selline tunne, et oleksin tahtnud lava ette hüppama minna, sest lugu oli mõnusalt rütmikas ja kaasahaarav. James Werts esitas loo nimega ,,Liberian girl" ja tehti ka duett koos Kasearuga laulust ,,Black and White". ,,Why" kandis kontserdi keskpaiku ette Raimondo Laikre, kes muidu oli taustalaulja. Minu jaoks oli kontserdi tipphetk kui kõlas lugu ,,You are not alone". Siis haaras mind selline rahu, sest lugu ise oli rahulik ja väga ilus. Oli tunne, et Michael Jackson ise oli selle loo ajal meiega. Lõpupoole astus laval üles ka Benton lauluga ,,Man in the mirror". Arvan, et tal tuli just selle loo esitamine superhästi välja. Kui aus olla siis meeldis mulle
Kontserdisaalis ringi vaadates, võis märgata ema-isa käekõrval muusikat nautima tulnud kolme-nelja aastasi jõnglasi, ning ka juba soliidses eas vanapaare, ning muidugi igas vanuses inimesi, kes 3- 70 aasta vahele jäävad. Kontserti alustas lühikese kõnega Dave Benton, milles tunnustas Michael Jacksoni loomingut ning tema isiksust. Seejärel tuli lavale sikk ja elegantne Uku Suviste, kes esitas järgemööda alguses üksi paar lugu, ning seejärel musitseeris koos Kristjan Kasearuga. Kristjan Kasearu suhtes oli mul ka kõige rohkem eelarvamusi, sest teine ikkagist tuntud kui rokimees. Ometi sobis Kasearu veidi kähisev rokihääl poplugudega imehästi. Järgmisena oli esinemiskord mustanahalise James Wertsi käes, kes proovis ebamugavatesse toolidesse aheldatud publikut üles kütta. See tal kahjuks eriti hästi välja ei tulnud, sest mingit kaasaelamist publikult peale plaksutamise oligi veidi liig oodata.
annaabi.ee 
