Kas praegune koolisüsteem annab eluks vajalikud oskused-teadmised või mitte? Mis võiks olla teisiti?

Koolisüsteemis võiks olla range teooria kõrval ka mahedat praktikat.
Näiteks loodusainetes rohkem katseid kohe õppekavasse, et õpetaja ei saaks öelda: "A teie klass mulle ei meeldi, ma teile ei tee katseid" vms.
Loodusõpetuses käiagi reaalselt õues asjadega tutvumas. Minul isiklikult pole sellega probleeme olnud, sest minu esimene klassijuhataja, kes andis meile ka loodust jms, tegi meile ikka väga palju toredaid katseid ja praktilist tööd.
Temasuguseid, siiski, pole palju ja ka koolikaaslastelt olen kuulnud, et nemad tahavad rohkemat teha tundides, kui kirjutada käed kärna ja lugeda, kuulata kuni pea üle kuumeneb.

Praktika on see värk, mis puudub või seda on ülivähe. Inimestega suhtlemise ning läbisaamise õpid sa vaid väljaspool kooli üksinda, kuigi koolis saadud teadmised kuluvad alati ära.

Kas praegune koolisüsteem annab eluks vajalikud oskused-teadmised või mitte? Mis võiks olla teisiti?

Mina arvan, et praegune koolisüsteem annab eluks vajalikud oskused-teadmised just neile, kes töötavad palju kaasa ning lisaks otsivad informatsiooni ka kooli kõrvalt. Samas ei saa öelda, et praegune koolisüsteem on prefektne, seda saaks kindlasti paremini korraldada ning selle poole ka meie valitsus liigub. Samas arvan, et üheks suureks miinuseks koolisüsteemi puhul on see, et praktilist osa on väga vähe. Kui koolisüsteemi lisataks rohkem praktilist osa, siis läbi selle omandatakse rohkem eluks vajalike oskusi ning teadmisi.

Koolisüsteem on aegunud.

me ei saa tulevikus hakkama, ei oska makse maksta jms.

Süsteem ise on üks aspekt, selle kasutus aga hoopis teine. Selles valguses tuleks alustada õpetajate palgast, misioonitunnetusest tuleviku suunas ja oskusest süsteemi tõlgendada õpilasele soosivalt. Praegu pressitakse lapsi läbi kooli, topitakse enne infot täis kui ta midagi küsida jõuab ja veel enne kui ta oma arvamust avaldab on ta juba mõnda ühiskonnale sobivasse harusse tööle pandud.
Väga suur osa tuleb ka kodust, sest ega ainult kool saa lapsi kujundada.
Mis on praegusel ajal vajalikud oskused eluks? Vaadata ekraani ja avada toidupakk või oskus kogukonnana toime tulla, ise seemet mulda panna ja teadlikult tarbida. Neid oskuseid ei saa ainult raamatust lugedes vaid ikka vanemliku eeskujuga.
Kool, süsteem ja kodu peaksid ühte sammu käima ja teineteist toetama. Kui meil on ühiskonnana probleem suhtluse ja lähisuhetega, siis ütleks, et on veel pikk maa minna koostööni. See nõuab teadliku suhtumist.
Minu laps käib pragusel hetkel Gaia koolis, mis rohkem toetab lapse silmaringi, ehitab üles eneseusaldust ja annab teadmisi looduse kohta. Kool lähtub riigi poolt etteantud süsteemist kuid kasutab maksimaalselt võimalusi praktiliseks õppeks, mis suurkoolides on ilmselgelt keeruline läbi viia 30 õpilasega klassides ja tohutus materjali koguses mis neil tuleb läbi seedida.
Praegu me ei tea milleks me oma lapsi välja õpetame, mis töökohad on sel ajal kui nad on töövõimelised. Oluline on tahe õppida, hoida ümbritsevat ning kohaneda uute oludega.

Tänapäeavane ühiskonnaõpetus annab teadmisi nii poliitikast, rahaga ümber käimisest kui ühiskonnast endast.Kuid arvan,et võiks olla rohkem praktilist tööd kui niisama raamatust õppimist.Kuid jah, see annab teadmise mis sind tulevikus ootab, mitte seda, et kuidas tulevikus tegema pead, kuid kasulik ikka.

Kooli kohta on alati palju arvamusi, aga kui mõelda nagu 17-aastane, siis tundub, et praegune koolisüsteem on natuke vanamoodne ja ei valmista päris eluks ette.

Näiteks õpetatakse meid küll palju erinevaid asju – matemaatikat, füüsikat, ajalugu ja muud kraami –, aga kui tihti me neid tegelikult igapäevaelus kasutame? Jah, mingid põhitõed on kasulikud, aga miks keegi ei räägi sellest, kuidas makse maksta, kuidas rahaasju korraldada või kuidas vaimselt tervena püsida? Eluks olulised teemad, nagu enesejuhtimine, kriitiline mõtlemine ja praktilised oskused, jäävad tihti täiesti kõrvale.

Palju keskendutakse sellele, et meile lihtsalt fakte pähe toppida. Ükskõik, kas saad asjast aru või mitte, peaasi, et eksami ära teed. Tundub, et loovust või oma peaga mõtlemist nii väga ei hinnata. Pead pigem vastama sellele, mida õpik ette ütleb, mitte otsima ise lahendusi.

Ja mis veel... elu pole ainult raamatutarkus. Päris maailmas pead oskama suhelda, probleeme lahendada ja asjadest ise aru saada. Paljud neist oskustest tulevad küll koolivälisest elust, aga äkki võiks ka koolis rohkem neid õpetada?

Mulle tundub, et kool peaks rohkem keskenduma sellele, kuidas meid reaalseks eluks ette valmistada, mitte ainult eksamiteks.

Elulisi teadmisi õpetatakse koolis vähe. Kaudselt ja on enamus asjad päriseluga seotud aga seoseid luua koolis õpetatu ja elu vahel on mõnikord keeruline.

Praegune koolisüsteem aitab pigem minna edasi õppima ülikooli kui õpetab n-ö tegelikku elu elama. Kool ei Anna edasi neid kõige vajalikumaid oskuseid nagu näiteks kuidas tulla toime rahaga ning kuidas seda säästa nii et ei elaks palga päevast palga päevani. Oleks tore kui tehakse näiteks kooli selline ainetunde nagu õpime õppima/aja planeerimine. Meile tuli see juurde ning see on ainuke ainetunde kus reaalselt õpitakse elus toime tulema, tehakse läbi elulisi näiteid ja näidatakse reaalsust. Ma arvan et kui see tund oleks kõikides koolides siis õpetaks kool ka elus toime tulema.

Ilmselt ei anna. Praeguse koolisüsteemi puhul paljud õpilased tuubivad endale asju pähe, saavad hinde kätte ja peagi ununeb õpitu. Mis kasu sellest on? Tunni teemad võiksid keskenduda asjadele, mida läheb meil igapäevaelus vaja ja mis on huvitavad. Saan aru, et õpitaks sellepärast, et aju areneks. Aga siiski arvan, et õpilased ei peaks üleliia õppima tühja-tähja.

Kui soovitakse õppida siis kindlasti, aga probleemsemad lapsed, siis paraku jäävad õpetajad hätta. Kunagi austati õpetajaid rohkem, aga hetkeseis on väga kehva.

Eesti kooliharidussüsteemi võiks viia tõhusam ühiskonna teadmine. Paraku on praegu paljud ellu suundunud noored puudulike teadmistega just ühiskonna teemadel. Oma elu alustav noor ei tea kuidas ja kus registreerida lapsele nimi, mis on avaldus, mis on isikut tõendav dokument, kuidas suhelda riigiasutustega, kus abielluda, kuidas lahutada, kuhu pöörduda oma õiguste kaitseks, kus registreerida töötust, kus registreerida ettevõtet, millised ülesanded on saatkondadel, millistes küsimustes aitab politsei. Kõik see kokku vajab rohkem praktiliste oskuste harjutamist.

Leian, et praegu kasutusel olev koolisüsteem ei anna piisavalt teadmisi edasiseks eluks. Kuigi kool arendab noorte inimeste aju, siis kooli lõpetanud noored on enamasti väga eluvõõrad ning ei tea kuidas hakkama saada kõikide kohustustega, mis tulevad kaasa täiskasvanuks saamisega. Haridussüsteemi probleemiks on see, et ta keskendub loovuse arendamise asemel hoopis faktide tuupimisele.

Eks koolidel on erinevad süsteemid, oleneb inimesest, kuidas ta teadmisi vastu võtab. Muidugi on kõik vajalik. Koolisüsteemis võiks olla ka reaalelu teadmiseid, nt kuidas makse maksta. Igapäevane teadus on ikka millalgi vajalik. Palju teadmisi-Lihtsam elu

ei anna piisavalt palju. tugeva teooria korvale voiks olla veel tugevam praktika ning peaks opetama elu alustamiseks vajalikke teadmisi. ning meile opetatakse koolis mis on kaitsevahendid aga oleks vaja ka opetada kuidas saada omale naist voi meest. oleks vaja opetada kuidas näha hea välja kuidas meelitada omale elupartner. tähtsamaid seadusi ning kuidas alustada inimestega rääkimist

Mina arvan, et praegune koolisüsteem ei anna reaalselt vajalikke oskusi eluks. Koolis ei õpetata sulle kuidas maksta arveid, kuidas käituda teatud olukordades. Kool ei õpeta sulle kuidas hääletada valimistel, keegi ei otseselt ei tohikski öelda kelle poolt peaks hääletama, aga koolis võiks õpetada mille põhjal võiks oma otsuse teha. Koolisüsteem peaks käia käsikäes vaimse tervisega, sest kui õpilaste vaimne tervis pole korras, siis nad ei ole 100% keskendunud oma tööle ja neil lihtsalt kaob huvi ja tahe õppimiseks. Koolis peaks õpetama ka enesearmastust ja endasse uskumist, kahjuks paljudes koolides seda aint vähendatakse. Samas peaks kindlasti arvestama ka sellega, et õpilased ei ole robotid, kes suudaksid teha mitu tööd järjest ja täiesti erinevates ainetes. Ka nemad on inimesed, kelle ajud vajavad puhkust, sest kui õpilasel on järjest tunnid nagu keemia, matemaatika ja bioloogia või eesti keel, vene keel ja inglise keel, siis paratamatult õpilased ajavad sassi kõik ained ja lõpuks satuvad puntrasse, mis tekitab neile juurde stressi. Kool võiks rõhutada ka seda, et oluline on jääda positiivseks ja seatud eesmärgid täita. Ma natukene kaldusin teemast kõrvale, aga mina arvan, et koolisüsteemi saaks ja peaks muutma.

Õpitakse palju selliseid asju, mida tegelikult vaja ei lähe.

Praktilist osa võiks õppetöös rohkem olla, kuiv teooria on igav ning ei kinnistu nii hästi, kui ka reaalselt miskit läbi teha-erinevate näitude võtmine, arvete maksmine, tuludeklaratsiooni täitmine, toiduvalmistamise põhitõed. Tänapäeval liiga tavaline ning kurb vaadata, kuidas noored ei oska ise pesugi pesta ja triikida. Käitumis- ja suhtlemiseetikat võiks ka rohkem olla.

Minu arust on praegune Eesti haridus kõrgel tasemel ja kes ei õpi on ise süüdi. Pealegi saavad väikesed lapsed tasuta haridus.

Praeguses koolisüsteemis on väga palju infot, mida meil läheb elus vaja, aga ka väga palju infot, mida meil ei lähe elus vaja. Näiteks pole meil vaja matemaatikas mõndasid õpitud asju võibolla elus kunagi vaja, aga mõndasid ikka on ka. Loodusõpetuses on infot, mida saab kasutada näiteks teadlase või õpetajana vms, aga teistel seda vaja pole eriti.

Mõnes mõttes annab, aga puhtalt teooriaga ei saavuta siin ilmas midagi, vaid läheb ka tarvis praktikat. Näiteks sa võid õppida auto kõik osad ja jupid ära, aga kui sa ei tea kuhu just see jupp käib, siis on sellest vähe kasu, et sa tead mis selle jupi nimi on.

Kõik asjad peab pähe lihtsalt tuupima. Võiks olla rohkem praktilisis tegevusi. Näiteks võiks keemiat õppida läbi katsete jne

Koolisüsteem on liiga rangelt paika pandud. Õpilased õpivad kõike aineid nagu robotid, teadmata isegi miks ?
Teisiti võiksid olla paljud asjad, toome võrdluseks Soome koolid kus laste peale rohkem mõeldakse, ei pea lapsed kandma kaasas õpikuid/vihikuid. Kodutöid praktiliselt polegi ja see annab lapsel aega ka hobidega tegeleda. Kindlasti peaks meie haridussüsteemis miskit ette võtta, sest tõsiasi on see, et isegi algklassilapsed on juba stressis koolist.

Probleem õppimisega on selles, et "iga uus tulija" peab alustama jälle algusest kui su kõrval seisab inimene, kellel on terve elu jooksul omandatud teadmised omal alal ja noor algaja, siis samale tasemele jõudmiseks peab noor jälle terve elu õppima, aga tegelikult oleks vaja, et vanem saaks anda oma teadmised üle "paketina" ja noor jätkaks samast kohast edasi, kus vanem pooleli jätab..

Ei.
Sest peamiselt õpetetakse teooria osa ja kõike sellist, mida on vaja vaid eksmitest läbi saamiseks ja ülikooli tarbeks.kuid reaalses elus vaevalt sul neid vaja läheb.
Aga lisks teooriale võiks teha rohkem erinevaid rühmatöid,õuetunde,katseid,laboratoorseid töid.
nt meile tuli uus keemia õpetaja ja tema keeldub meie klassiga katseid tegemast, oleme mitu korda palunud aga ta lihtsalt vastab et ei ja et tema ei usalda meid. ja kust kohast peaks õpilastel tulema motivatsioon õppida reaktsioonivõrrandeid jne... kui nad reelselt ei saa kunagi teada kuidas see reaktsioon siis toimib.

Praegu õpilased üldse ei tea miks ja mida nad õppivad. Õpeprotsess peaks olema rohkem praktiline ning võiks anda õpilastele natuke rohkem iseseisvust.

Ei
Koolisüsteemis võiks olla range teooria kõrval ka mahedat praktikat.
Näiteks loodusainetes rohkem katseid kohe õppekavasse, et õpetaja ei saaks öelda: "A teie klass mulle ei meeldi, ma teile ei tee katseid" vms.
Loodusõpetuses käiagi reaalselt õues asjadega tutvumas. Minul isiklikult pole sellega probleeme olnud, sest minu esimene klassijuhataja, kes andis meile ka loodust jms, tegi meile ikka väga palju toredaid katseid ja praktilist tööd.
Temasuguseid, siiski, pole palju ja ka koolikaaslastelt olen kuulnud, et nemad tahavad rohkemat teha tundides, kui kirjutada käed kärna ja lugeda, kuulata kuni pea üle kuumeneb