Raamat algab sellega, et peategelane Jaan on kirikus ja tukub, sest on väsinud raskest tööst ja pikast teest kirikusse, mille ta pidi läbima jalgsi. Peale kirikut satub ta kokku Anniga, tüdrukuga, kellega nad on juba ammused sõbrad. Anni pakub Jaanile saia, aga see ei taha seda esialgu vastu võtta, sest häbeneb oma vaesust ja nälga. On ju Anni rikka mehe tütar, aga Jaan kõigest vaene pops ja elab lagunenud saunas koos ema ja õdede-vendadega.
Jaan satub koduteele koos teise vaesega. Tee on pikk ja külm, hanged sügavad. Pidevalt on nad niueteni lumes, sest tuleb kõrvale astuda jälle mõne kihutava ree eest. Ega sõitjatele ole need jalakäijad keegi. Kaaslane Mihkel räägib, et talt varastati 40 kopikat ja nurub Jaani käest laenu, aga mida sa annad, kui pole teist eneselgi.
Kodus ootab haige ema poega, kes oli selle väeti pere toitja. Teeb Jaani tulekuks kördi valmis. Mann ja Mikk on kuidagi vaiksed, peagi selgub ka, miks. Külla tuleb koolmeister Aleksander Toots ja valgustab, et lapsed olla varastamisega vahele jäänud, nimelt olevat nad teistelt lastelt sööki ja muudki võtnud. Esiti ei taha Jaan ja ema seda uskuda, aga valel on lühikesed jalad. Jaan lubab lapsi valusasti karistada. Aga viha taltub ruttu, sest lapsed seda ju näljast teinud. Kaua sa ikka leiba ja silguvett sööd. Karistamise asemel annab ta lastele saia, mis ta viimaste kopikate eest ostnud. Muidu on Jaan aus mees, temale on kõige tähtsam just ausus.
Kuna Jaanil tööd polnud, polnud ka raha. Esiteks viidi laadale lehm. Lapsed nutsid, aga süüa oli vaja. Lehm müüdigi hädise seitsme rubla eest maha, sest kes see sellise lahja looma eest ikka rohkem annab.
Ühel ööl tulid Väljaotsa sauna teekäijad, kes osutusid hoopis Kõverkaela-Jukuks ja Naarikvere-vanaks. Tuli välja, et need tahtsid Jaani juures peita oma varastatud kraami. Esmalt söödi-joodi, siis tehti alles juttu, miks tuldi. Jaan sai vihaseks, hoolimata sellest, et talle suurt tasu lubati. Jaan lõi nad koos oma kraamiga saunast välja. Õieti tegi, sest peagi saabusid tema sauna üle vaatama ametnikud eesotsas Andres Vadiga, kes oli Anni isa ja kellele mitte ei meeldinud see, et Anni ja Jaan omavahel lävisid. Midagi ei leitud, sest midagi ei olnud leida. Sauna saabus ka Anni, kes isa põhimõtteliselt minema ajas, sest ei olnud ette nähtud, et Väljaotsa saun tuleks läbi otsida, see oli Andrese oma jonn. See käis Jaanile kõvasti au pihta, sest oli ta nii vaene kui tahes, oli talle peamiseks au ja teiste vara ta ei puudutanud. See oli talle väga solvav ja mõnes mõttes andiski tõuke tema tulevasele elule.
Peagi sattus Jaan kõrtsis kokku Kohi-Kaarli ja Kõverkaela-Jukuga ning Hansuga. Koos visati kärakat ning jällegi pakuti Jaanile kerget raha teenimise viisi, et Jaan enda juures varastatud kraami varjaks. Kuna Jaan oli parajalt joonud, hakkas ta teistele meestele sõprust pakkuma ja need nõudsid, et Jaan nendega ühineks, makstes talle isegi kolm rubla käsiraha.
Jaan tuias läbi lume kodu poole, kui äkki märkas inimesi ühe talu poole suunduvat. Uuris siis, et mis asi on. Nimelt Tõnu-Jüri piiblitund, otsustas Jaangi sinna minna. Mees kobis taha nurka ja istus pingi nurgale. Pingutas mis ta pingutas, kuid lõpuks jäi magama ja suust tulid muidugi ka viina aurud. Selle kasutas muidugi Virgu Andres oma kõnes ära, et vaest saunikut veel rohkem häbistada. Nii kui jutlus lõppes, kadus Jaan välgu kiirusel kodu poole. Oli ju teda avalikult häbistatud, milles ta mingil määral ka ise süüdi oli. Kodus aitas ema ta riidest lahti. Jaan rääkis, et leidis teenistust ja sai kolm rubla käsiraha, aga keerutas, kust ta selle teenistuse leidis. Jaan rääkis ja rääkis ning lõpuks hakkas lahinal nutma. Kui Jaan oli magama jäänud, saabus Virgu Anni. Ta tõi süüa, andes selle kraami ema Kai kätte. Jaan ei tohtinud sellest midagi teada, sest talle ei meeldinud armuannid. Anni palus, et ema ei räägiks pojale, et neiu siin käinud ja samas paluks Jaanilt, et see enam kõrtsis purjutamas ei käiks.
Kuuldused Jaani "vägitegudest" levisid ruttu. Iseäranis Virgu talus. Oli ju Anni vanem õde, pea abielluv Mari ka aktuaalses piiblitunnis olnud ja ega tema saanud Jaani käitumist kritiseerimata jätta. Pidi ta kõik ju õele nina alla hõõruma ja Jaani mõnitama.
Kui Jaan hommikul ahastades ärkas ja meelde eelneva õhtu tuletas, tabas teda ahastus. Esimene reaktsioon oli raha tagasi viia. Aga ei teadnud ta, kust Kaarlit enne neljapäeva leida. Ja pealegi nägi ta, kui raske oli emal raha käest anda isegi siis, kui Kai sai teada raha päritolu.
Pühapäeval rühkis Jaan taas kirikusse, et pattu kahetseda. Peale kirikut läks poodi perele laenatud kolme rubla eest süüa ostma, kui kohtas Kaarlit. See kutsus muidugi kõrtsi ja kuigi Jaan tahtnuks keelduda, ta ei saanud, sest oli ta ju Kaarli ees võlglane. Neile sattusid peale aga Virgu Mari, Andres ja Anni. Jaan kahetses, et teda nähti koos sellise pätiga nagu seda on Kaarel, iseäranis tundis ta häbi Anni ees. Aga mis tehtud, see tehtud. Jaan läks masendunult koju. Öösel saabus talle külaline - Anni. Jaan rääkis, mismoodi lood on. Anni palus, et ta saadaks kellegi teise neljapäeval raha viima, aga Jaani arust poleks see õige. Ja nii lepitigi kokku, et Jaan viib neljapäeval raha tagasi ja ei kohtu Kaarli ega Jukuga enam, sest neil halb kuulsus on.
Neljapäeval võttis aga Kaarel Jaanilt vastu vaid rubla, jättes ülejäänud tulevikuks. Püüdis Jaani mis püüdis, aga asjatult. Koos visati jälle kõva kärakat ja peagi oli tagajärg käes. Tormisel ööl tulid Jaani juurde Kohi-Kaarel ja Hans Mutsu koos varastatud kraamiga. Oli ju Jaani au ilmaasjata mustatud, nüüd libastuski poiss selles libedal teel ja nõustus kraami varjama. Hommikul rääkis ta emale, kelle silmad särasid seda tohutut kraami nähes. Jaan keelas tal miskit sealt võtmast, olgugi, et kauba omanikud olid selleks loa andnud. Kuid kui lapsed koolist tulid ja Jaan nägi, kui näljased nad on, et leib ja soolavesi ei peleta nälga, andis ta emale loa natuke liha praadida. Ise ta seda liha ei puudutanud, olgugi et Mikk, Mann, Kai ja isegi Liisu seda aplalt sõid. Siis astus aga sisse Anni, kes tundis kohe liha lõhna. Kohe leiutas Jaan, et nad tapsid kesiku ja sealt liha tuligi.
Peagi viidi varastatud kraam Jaani juurest minema. Samas ütles ta neile, et need siia rohkem ei tuleks, ehk siis, kui Jaan uue elukoha leiab, sest saunast pidid nad välja kolima Andrese käsul. Mikk ja Mann jäid haigeks, peagi ka Liisu ja Kai. Liisu ei toibunudki, vaid suri. Mikk ja Mann paranesid, aga ema rohtudeks oli ikka veel raha vaja. Jaan hakkas Kaarlit taga igatsema, sest häda ajab härja kaevu. Jaan kutsus emale kirikuõpetaja, kuna Kai seda nõudis. Kuid Jaanil ei olnud rubla talle maksta, ja kirikuõpetaja pidas talle epistli maha ja tundis ennast solvatuna. Samuti tundis Jaan ennast halvasti. Peagi ilmus Kohi-Kaarel ja andis Jaanile ülesande viia laadale üks hobune ja maha müüa. Jaan läkski öösel teele, kartusest üle õla vahtides. Laadal müüs ta edukalt 80 rubla eest hobuse maha. Ta kohtas Hansu, kellega koos kõrtsi mindi. Peagi ootas Jaani ees kodutee, kuid siis tuli selline julgus ja suur rahahimu, et kui raha oleks tema, sellest rahast kuulub talle vaid väike osa. Äärepealt oleks ta teepealt ühe hobuse varastanud, aga õnneks teda segati ja asi jäi katki, sest tõenäoliselt oleks ta vahele jäänud. Selle eest varastas ta ühest saanist saapad. Ta jõudis peaaegu koju, kui nägi, et Virgu Anni kambris tuli põleb. Ta nägi neidu palvetamas ja nukrana oma toas. Jaan pani sauna pole jooksu ja viskas saapad kus seda ja teist, oleks rahagi visanud, kui tuli meelde, et see pole tema oma.
Siis vapustas üldsust suur rööv, Piivamäe vallas murti sisse elumajja ja kauplusesse, viidi ära raha üle 500 rubla ja kaupa üle 300 rubla väärtuses. Peagi leiti ka esmased süüdlased - Jaan Vapper, Kaarel Lind ja Juhan Melberg. Tunnistajate Mart Saare ja Juula Sibula ütlused olid tihti vastandid, kuid kolm meest anti kohtu alla. Kaarel ja Juhan mõisteti süüdi. Jaani päästis aga Anni vale tunnistus, et Jaan olevat sellel ööl tema juures olnud ja ta seda ennem rääkida ei julgenud, kuna oma isa kartvat. Muidugi lõi Andres oma tütre kodunt välja, see läks linna teenijaks ja oli ise vägagi rahul. Jaan korjas oma pere kuskilt talu nurgast kokku ja suundus linna, kus leidis ühe kitsukese korteri ja läks ehitusele tööle.
Ilus elu aga ei kestnud kaua. Vahele jäi kauba varjaja Joosep Vahi, kes muidugi kõik nimed üles andis. Muidugi ka Kaarli oma ja lisandus Hansu nimi. Tuli uus kohtuprotsess. Kaarel mõisteti Siberisse, temast jäi maha perekond, kelle toitja ta oli.
Vahistati ka Anni. Vale tunnistuse andmise eest, ka teda ootas ees sõit Siberisse. Annile oli vanglaelu eriti raske, aga ta oli kange tüdruk ja sai hakkama. Küll tuli neil võimalus abielluda, mida nad kasutasid, et siis koos Siberisse sõita. Laulatus toimus ühes hallis kongis, kus olid kohal mõned vangid ja Jaani pere.
Peagi seisis ees Siberisse sõit. Naised olid ühes vagunis, mehed teises. Annit ja Jaani olid saatmas ainult Kai, Mikk ja Mann. Kai jooksis kahe vaguni vahel ja vahetas sõnumeid. Ta muidu ei olekski nii rahul olnud, kui ta poleks teadnud, et Anni jääb Jaaniga. Vagunid hakkasid liikuma ja Jaan teadis, et näeb oma peret viimast korda, ees on uus elu koos Anniga. Kai saatis oma poega ja miniat kaua, teades, et näeb neid viimast korda...
Inimesel on ausus ja kui keegi kipub põhjuseta selle kallale, võib see vallandada taolise reaktsiooni. See sai alguse Andrese poolt, kes hakkas Jaani taga kiusama, kuna see suhtles Anniga ja oli vaene.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
