ühe piiritüli pärast. Raad kaotas, sest oli vana ja võltsitud kaarti kasutanud. Raad kaebas edasi Tartu õuekohtule, kes asja lahendamiseks Cesise maakohtule andis. Kui Patkuli kui maakohtu assessori käest arvamust küsiti, siis tarvitas ta Riia rae kohta väga vängeid termineid. Pärast seda muutusid Patkuli ja Riia rae suhted jäisteks, nii et Patkul ühel pidulikul lõunasöögil 1690.a. Gustav von Mengdeni majas raehärra Reuterile kallale kargas, teda karvustas ja ta pikali tõukas. Veider on siin see, et Johann Reuter Patkuli võlausaldaja oli, kellele Patkul 1688. aastaks 13200 riigitaalrit võlgnes. Kakluse asi läks muidugi kohtusse, kus Patkul kohust tühiste vorminõuetega pikka aega väsitas. Asi lõppes Patkuli andekspalumisega kõrgete härrade juuresolekul Peetri kiriku eeskojas. Selles asjas paistab Patkuli olemus selgesti välja: piiritu protsessimishimu sageli tühiste asjade pärast koos samaaegse võluva ning sarmantse käitumisega
mees terashallide juustega ja väärikas daam, kes oli kahtlemata viimase naine. Daamil oli käekõrval laps. Tom oli rahutu olnud, täis erutust, tuska ja südametunnistuse piinagi: ta ei suutnud Amy Law-rence'ile silma vaadata, tema hella pilku taluda. Aga kui ta nägi seda väikest uustulnukat, hakkas tema hing kõhe õndsusest leegitsema. Järgmisel hetkel «näitas» ta end kõigest väest: togis ja karvustas poisse, tegi grimasse, 32 ühe sõnaga -- kasutas iga võtet, mis võis üht tüdrukut kütkestada ja tema heakskiitu teenida. Tema juubeldust segas ainult üks tume täpp: mälestus tema alandusest selle ingli aias, kuid selle jälje liivas uhtusid varsti minema õnnelained, mis sealt nüüd üle voogasid. Külalised juhatati kõige kõrgemaile aukohtadele ja niipea kui mister Walters oli oma kõne lõpetanud, esitles ta neid koolile
annaabi.ee 
