Tiit Lauk humanitaar
mõlemas stiilis muusikat mängida.
74
Eeltoodud juhtumite puhul torkab silma maarahva teatav konservatiivsus või jonnakus –
tundes küll elavat huvi uudse džässmuusika vastu, ei loobuta sugugi kergekäeliselt juba
harjumuspäraseks saanust. Vastupidi, laskmata end segada uue stiili tüüpkoosseisudest, asu-
takse seda viljelema olemasoleva baasil ja omamoodi. Nii tekivad äärmiselt omapärased koos-
seisud nagu Sammastes, Karutsis ja Pöide-Uuemõisas. Antud juhul tekib teatav paralleel
soomlaste haitarijazz’iga – rahva hulgast tulev initsiatiiv, mis kasutades käepärast olevaid
vahendeid, tekitab täiesti uue, nii eelmise kui uue stiili sugemetega muusikastiili, s.t toimub
valiv akulturatsioon. Soomlastel teostus see eeskätt akordioni vahendusel, Eestimaal mitme-
kesiste ja omapäraste koosseisude kaudu. Kummalgi juhul ei saa tulemust päriselt džässiks
pidada (Lauk 2007: 130)