Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole- ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm. Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused úamaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome
Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole- ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm. Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused amaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a
annaabi.ee 
