Karusmari
Karusmari ehk euroopa karusmari Ribes uva-crispa
Inimeste tähelepanu köitis karusmari juba ammu, sest põõsas kandis ka metsiku vormina küllaltki suuri
söödavaid marju. Sihiteadlik karusmarjakasvatus ja koos sellega ka sordiaretus algas 12-13 sajandil
Inglismaal. Õige hoo sai karusmarjakasvatus Euroopas 16 sajandil- selleaegsetes Prantsusmaa, Saksamaa,
Madalmaade ja Sveitsi ürikutes on sageli tikrite kasvatamisest ja söögiomadustest juttu. Kõige edukamad olid
karusmarjakasvatuses inglased, kes 20 sajandi alguseks ületasid tuhande sordi piiri. Uudsed Inglise sordid
levisid kiiresti ka teistesse maadesse ja varsti võis rääkida lausa karusmarja kasvatuse buumist, kuni
ettevõtmist tabas tugev tagasilöök. Nimelt hakkas 19 sajandil Euroopas levima karusmarja jahukaste, mis
muutis enamiku sortide marjad kasutuskõlbmatuks. Sordiaretuses tuli võtta uus suund.
Aed-karusmarja, rahvapäraselt ka tikrit ehk tikerberi tuntakse tänaseks maailmas umbes 50 liiki,