tegutsemises. Ettevõtlusvaldkondadena on veel esindatud toitlustus, majutus, karusloomakasvatus, marjakasvatus ja jaekaubandus. 1Puidutöötlemise suurettevõteks on Varesel asuv AS Toftan. Põllumajandusega tegeleb Võhandu Põllumajanduse OÜ, põhiliseks tooteks on piim. Külalistemaja ja toidlustamisega tegeleb OÜ Ancile. Marjakasvatuse ja jaekaubandusega tegeleb FIE Aarne Musting. Karusloomakasvatusega tegeleb FIE Endel 1 http://www.somerpalu.ee/index.php?categoryid=37 Leius. Tegutseb veel OÜ Osula Perearstikeskus. Puidust uste ja akende valmistamisega tegeleb FIE Raivo Simson. Osulas elavad lapsed saavad omandada haridust Osula Põhikoolis. 2Põhikoolis õpib 119 last. koolis on olemas jalgpalliplats ja pallimängude väljak. Kool pakub arvuti ja interneti kasutamise võimalust arvutiklassis. 2008.aasta kevadel valmis kooli juurdeehitusena
Karusloomakasvatus Karusloomakasvatus on loomakasvatuse haru, mis tegeleb karusloomade kasvatusega. Eestis algas karusloomakasvatus 1920. aastatel, mil Kanadast toodi kohalikesse kasvandustesse esimesed hõberebased. Tegevuse tüüp: Hetkel kõrvale jäänud tegevusala, mis pakub alternatiive traditsioonilisele loomakasvatusele ja jahipidamisele ning annab võimaluse lisatulu saamiseks. Praeguse seisuga tegelevad karusloomakasvatusega valdavalt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (aktsiaseltsid ja osaühingud). Maht: Sobib igat tüüpi taludele, k.a. metsataludele ja väiketaludele üle kogu Eesti. Piiranguks ei ole ka väheviljakad maad. Turg: Kvaliteetsete karusnahkade realiseerimine on võimalik igasuguses turusituatsioonis ja valdavalt toimub eksportimine. Karusloomakasvatajatel on võimalik sõlmida müügilepinguid välisriikide Oksjonikeskustega, kust on võimalik taotleda ka ettemaksu loomade lõplikuks
massilise vähenemise ja mitmel pool ka väljasuremise. Juba sel ajal kasutati nahaparkimisel ohtlikke kemikaale. Näiteks Connecticutis võib siiani leida mütsitööstuses vaja läinud elavhõbeda jälgi.[2] Hiljem hakati rajama karusloomade kasvatusi, kus oli loomadel pisut rohkem ruumi kui nüüdisaegsetes puurides ja mõnel pool isegi ujumisvõimalus. Siiski ei saa ka neid tingmusi võrrelda looduslikega. [2] Karusloomakasvatusega tehti algust Eestis 20. sajandi algul, kui toodi sisse esimesed hõberebased Kanadast Prints Edwardi saarelt Daltoni kasvandusest. 1938. aastaks oli Eestis 60 karusloomakasvandust kokku üle 10 000 loomaga, neist 6500 hõbe- ja sinirebast. Korraldatud näitustel saadi kinnitust, et meie karusloomadelt saadavate nahkade kvaliteet vastab kõikidele maailmaturu nõuetele. Toimus ka suguloomade müük Kanadasse ja Rootsi. Plahvatuslikku arengut pidurdas rahapuudus, teadmiste nappus ja riikliku abi
annaabi.ee 
