kujunenud gooti keele sõnast "skraha" ja tähendab tõlkes karusnahka. Karusloomakasvatusega tehti algust Eestis käesoleva sajandi algul, kui toodi sisse esimesed hõberebased Kanadast Prints Edwardi saarelt Daltoni kasvandusest. Eestis on karusloomade kasvatamiseks ideaalsed klimaatilised tingimused. Talved on mõõdukalt külmad, suved mitte väga palavad ja paraja jahedusega sügised võimaldavad kasvatada hinnatava karusnaha. 1938. aastaks oli Eestis 60 karusloomakasvandust kokku üle 10 000 loomaga, neist 6500 hõbe- ja sinirebast. Korraldatud näitustel saadi kinnitust, et meie karusloomadelt saadavate nahkade kvaliteet vastab kõikidele maailmaturu nõuetele. Toimus ka suguloomade müük Kanadasse ja Rootsi. Plahvatuslikku arengut pidurdas raha puudus ja teadmiste nappus ja riikliku abi puudumine. Samas olid karusnahad ekspordiartiklina suhteliselt suureks valuuta allikaks.
Näiteks Connecticutis võib siiani leida mütsitööstuses vaja läinud elavhõbeda jälgi.[2] Hiljem hakati rajama karusloomade kasvatusi, kus oli loomadel pisut rohkem ruumi kui nüüdisaegsetes puurides ja mõnel pool isegi ujumisvõimalus. Siiski ei saa ka neid tingmusi võrrelda looduslikega. [2] Karusloomakasvatusega tehti algust Eestis 20. sajandi algul, kui toodi sisse esimesed hõberebased Kanadast Prints Edwardi saarelt Daltoni kasvandusest. 1938. aastaks oli Eestis 60 karusloomakasvandust kokku üle 10 000 loomaga, neist 6500 hõbe- ja sinirebast. Korraldatud näitustel saadi kinnitust, et meie karusloomadelt saadavate nahkade kvaliteet vastab kõikidele maailmaturu nõuetele. Toimus ka suguloomade müük Kanadasse ja Rootsi. Plahvatuslikku arengut pidurdas rahapuudus, teadmiste nappus ja riikliku abi puudumine. Samas olid karusnahad ekspordiartiklina suhteliselt suureks valuuta- allikaks. [3] 3 2. Karusnahkade hankimine
annaabi.ee 
