Marie Under
majatu ja õuetu. Uuria naine! Uuria naine!
Nüüd ma lendan, üle linna Sa mu pääs ja sa mu paine.
otse õnne tõstan rinna; Nagu need kaks kiivast kassi
asjata ma ahastand. löönd üksteise üle sassi,
nõnda võtan võimust sust.
Päeval nätskeis soontes veri
pole tuli, pole vesi, Kõrgemalle! Värsket tuult!
podiseb vaid tasakesi. Nagu orav-karuslind:
Nüüd kõik tuuled mulle päri! seedrisüle viigipuult!
Jätsin koitand sängirahked, Lasen tulist hundisörki,
majalised kurilahked, vallutama torni kõrki
jätsin naise, jätsin nime. - Uuria naine, näed sa mind? -
Nüüd ma, nüüd ma leian ime: Kuhu käed mu kõik ei hakka!
öö ees - avar ulgumeri! Murran musta risti takka
täiskuu suure karikakra,
Ons see jõgi? Vahuviin
annaabi.ee 
