rohkusega. On noori algajaid, aga ka soliidses eas ja hoopis muul alal või täiskasvanute kirjanduses silma paistnud autoreid oma esimeste lasteraamatutega lugejate soosingut võitmas. Püüded ajaga kaasa minna on mõnel eakamal autoril mõnikord sisulise katteta, lapstegelased mõtlevad, tegutsevad ja räägivad nagu autori lapsepõlves ja noorusajal. H. Männi ülipopulaarne, televisioonist läbi käinud “Karuaabits” (1971) on saanud sel sajandil pooltosinat järge, milles tegutseb Karulaane uus põlvkond. Vanema põlvkonna seast paistab silma A. Pervik, kes tabab tundliku meelega kaasajal kerkinud teemasid ja käsitleb neid oma teostes lastele mõistetavas kujundikeeles. Proosas domineerib jätkuvalt kunstmuinasjutt. Kas on tegemist algusest lõpuni fantastiliste sündmustega imesid tulvil muinasjutumaal või omalaadse maagilise realismiga, kus