Andrus Kivirähk „Mees kes teadis ussisõnu“
mitte lahti rebituna tema loomulikust keskkonnast. Sest Leemeti kirjutamise loomulik
keskkond pole mitte tänapäev, vaid just see aeg, kus pihtimused kirja on pandud. Ja kui seda
võtta allegooriana, siis tuleks näha, et igal ajastul on inimesi, kes on oma ideedes ja
arusaamades nii kinni, et näevad vabanemist vaid vägivallas või eraldumises.
Kivirähki tekst hakkab esimesest hetkest kaasa haarama. Pole kartustki, et see võiks tüütavaks
muutuda. Mitte hetkekski ei lange pinge, põnevus püsib lõpuni ja kaasa haaravuse tõttu on
seda raamatut raske käest panna. Raamatus on äärmiselt sünge ja pessimistlik maailmavaade.
Iga rida meenutab mulle meie igapäevaelu. Elu, kus arvatakse, et kõik uus ja huvitav on just
see õige ja ära proovimist väärt. Kuidas inimesed on tegelikult pimedad oma uutes
tõekspidamistes.
4. KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.tuglas.fi/illimar/taustalukemiseksi/ANDRUS.html
annaabi.ee 
