Valdur Mikita
mõttetuletuskäikudele sattudes taas luua. Muidugi on kirjameestel selleks erinevad meetodid.
Kui on harjumus mõttekäike kuhugi talletada, on neid sealt jälle hiljem hea võtta. Nii nagu
sõber Lauri Vahtre juba ammu ütles, et noorena tuleb pähe karanud mõtted märkmikku kirja
panna, et vanast peast, kui uusi mõtteid enam ei tule, oleks neid sealt siis hea võtta ja
raamatutes kasutada.
Püha on midagi, mida meist paljud mäletavad pööningud, kartulikoopad , kuid kus paljud
pole enam ammu käinud. Mikita mõtestas selle, mida me ähmaselt kes rohkem kes vähem
oleme tundnud. Ta on kirjutanud tervikliku maailmakäsitluse. Tõsi küll triloogia viimase
kahe teose tagumised otsad on kildudest, pudemetest kokku pandud. Ilmselt on kõik vähegi
pähe tulnud mõtted kokku kantud. Aga selleks ajaks, kui raamatu viimane, eklektilisem ja
nõrgemalt seostatav ots käes on, ei pane lugeja enam tähele pahandada, sest ta on päästmatult
annaabi.ee 
