MUST KASS
millest ma rääkisin ja milles seisnes ainus nähtav erinevus veidra looma ja kassi
vahel, kelle olin hävitanud. Lugeja mäletab, et too märk, kuigi suur, oli algselt väga
ebamäärase kujuga, aegamisi aga – vaevu märgatavalt, nii et mu mõistus algul
tõrkus seda tunnistamast – omandas see lõpuks rangelt selged piirjooned. See
kujutas nüüd riistapuud, mille nimetamine mind hirmust võbisema ajab, ja seetõttu
ma peaaegu jälestasin ja kartsingi seda looma ja tahtsin sellest monstrumist
vabaneda, kui ma vaid oleksin julgenud – sel oli nüüd, uskuge mind, ühe võika – ühe
kohutava asja kuju – VÕLLA kuju! – oo Hirmu ja Roima, Agoonia ja Surma kohutav
masinavärk!
Ja nüüd olin ma tõesti viletsaim kõigist viletsaist inimolendeist. Ja mingi mõistuseta
elajas, kelle suguvenna olin põlastavalt hävitanud, see mõistuseta elajas valmistas