Luule loovtöö
Kremli torne all ulguda.
Et edasi elada, on vaja rinnale langenud kivist jagu saada. See on aga nii raske, et meelerahu
ja õnneseisundit saavutada on pea võimatu. ,,Täna on mul väga palju teha:/ vaja mälu tappa
lõpuni,/ vaja kiviks muuta hing, et keha/ õpiks elama nüüd uuesti." Nagu laulusõnad ütlevad,
siis ,,elu tühjal laval" on kehal võimalik edasi kõndida, kuid hing on igaveseks surnud.
Kannatused võivad isegi viia kartmatuseni surma ees. Ehk on luuletaja, näinud pealt teiste
elulõppe, mõistnud, et ühel hetkel kaob ka tema siit maailmast. ,,Sa tuled niikuinii miks
mitte nüüd?/ Ma ootan sind see on nii raske mulle./ Ma tule kustutin, uks avat ja mu hüüd/
on, kes nii lihtne sa ja imeväärne, sulle." Ahmatova leppis paratamatusega ning lausa kutsus
surma enda juurde.
Ka Sergei Jessenin (1895-1925), kes on end nimetanud ,,viimaseks külapoeediks", kirjutab
annaabi.ee 
