Mehhiko lahe merefüüsika
Dzordan ja Stuard (1959) märkasid neli erinevaid füüsika-geograafia reljeefi tüübi ülemises
nõlvas ja väliskülges selfis kesk Florida lääne poolel. Neile kuuluvad väheldased rennid ja
selgroogad, ning riffi tekke ja üksikuid kaljud, astmelised rennid. Need rennid on paksud terassid
ja asuvad 115 (süld) sügavusel. Samad autorid (1961) kirjeldasid terassid samal sügavusel
Mehhiko välislahe lõuna poolel. Viimasele on iseloomulik karsto sarnane reljeef. (Jordzan,
Melloi ja Kifond, 1964).
Van-Andel (1960) ja Separd (1960) väideti, et setteline ainestik, mis asetseb Mehhiko lahe
põhjas on toodud tänu 2 jõele: Missisipi ja Rio-Grande. Tänu hooaja tuule hoovustele Mehhiko
lahe sademed edastavad lääne ossa. Mehhiko lahe põhja osa selfis domineerib liiv ja savi. Liiv
lasub ribana, rannale paralleelsed.
Mandriline nõlvak, nagu self katkestamatu ääreribana ääristab Mehhiko lahe sulglohku. Mehhiko
annaabi.ee 
