Jaanis kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. detsembril 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 ha) ja tulukamad Eestis. Järgmise aasta (1891) suvel abiellus Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi haritud eesti perekondi, kus kodune keel oli eesti keel. Kirikuõpetaja töös hindas Villem Reiman sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust. 1890. aastast alates osales Villem Reiman karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reiman pooldas täiskarskust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda. Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Villem Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei
erutuvad vastassoost (minugipoolest kas või oma soost) isiku läheduses samavõrd kui need, nende jaoks niinimetatud madalamal vaimsel tasandil olevad ,,lihtsameelsekesed". Ning kui neilt nende silmakirjalikkuse kohta selgust küsida, poevad nad peitu oma kahemõttelisuse taha, mis nii ilmekalt nende usku iseloomustab nende juures pole millestki kinni haarata, kuni nad üheselt mõistetavaid vastuseid ei anna. On tõsiasi, et see, mis sedasorti inimesed karskusest jutlustava usuni on juhtinud, ongi järeleandmine. Nende pealesunnitud masohhism on põhjus, miks valiti religioon, mis mitte ainult ei poolda eneseeitamist, vaid ka kiidab neid selle eest ja juhatab neile kätte masohhismi väljendamise püha tee. Teisisõnu: mida enam ahistamist nad taluvad, seda pühamaks nad muutuvad. Enamikule inimestest kujutab masohhism enesest laias laastus mõnulemisest keeldumist.
nädalaks kinni. Aga ta ütles, et on üsna rahul; ütles, et on oma poja peremees, ja lubas mul põrgu palavaks kütta. Kui taat lahti lasti, ütles uus kohtunik, et teeb tast inimese. Siis ta võttis taadi oma majja, andis talle puhtad kenad riided ja laskis teda oma perekonna seltsis hommikueinet, lõunat ja õhtust süüa; ühe sõnaga: hoidis teda kohe nagu silmatera. Ja pärast õhtusööki rääkis talle karskusest ja sihukestest asjadest, kuni vanamees hakkas nutma ja ütles, et oli narr olnud ja oma elu untsu ajanud, kuid et t a h a b u u t elu alustada ja saada inimeseks, kellest kellelgi ei oleks tarvis häbi tunda. Ta lootvat, et kohtunik teda aitab ega põlga teda. Kohtunik ütles sellepeale, et ta teda nende sõnade eest hea meelega kaelustaks, ja hakkas ise nutma, ning ta naine nuttis ka. Taat ütles, et ta oli inimene, keda enne pole iial mõistetud, ja kohtunik ütles, et la usub seda. Vanamees
annaabi.ee 
