Enn vetemaa
ja kõhutavalt ükskõikne, aeglaselt pöörlev hammasratas on haaranud mu mantlist kinni ja rebib mind --
kiretult, vääramatult -- kuhugi vahele.» Tegelane arvab, et ta ei suuda üht või teist tegu teha: Aarne --
tappa, Ruuben -- oma õpetajat reeta. Ometi pärast tegu peavad nad tunnistama, et suutsid, et kõik oli nii
lihtne. Ruuben kardab end kõnet pidades sassi minevat, aga ei; «Muidugi ma sain! Väga hästi sain!» Ruuben
mõtleb prof. Karriku surnukeha juures kõrvalistele ja tühistele asjadele: «Imestasin, et ma sellistele asjadele
mõelda suudan, aga suutsin! Väga hästi suutsin, ja just nimelt sellistele asjadele.» Ruuben enne
kõnepidamist: «Võibolla arvas timukas ( ) enne oma esimest tapatööd, et tema kah ei saa hakkama, et ta
närvid ütlevad üles. Kuid ei! Otsekui iseenesest tõuseb timuka mõõk ().» Sellist tahtetust, kriisiolukorra
sundseisu tunnevad ühtmoodi nii Ruuben, Aarne kui ka Kurt
annaabi.ee 
