Onomastika, nimekorraldus
sajandi lõpupoolel, kui eesti tähestikust
kõrvaldati võõrtähed (ck, f, q, z, v, x, y) ning sõnaalgulised b, d ja g. Seda
põhimõtet laiendati ka võõrnimedele (1739. a piiblitõlkes nt Ahkaja-ma,
Kolgata, Petlemm, Wönikia). Kujunes piiblinimede mugandlik kirjutusviis. 19.
sajandi I poolel hakkas ilmuma rohkem ilmalikku kirjandust, sh
geograafiakäsitlusi, milles võõrnimesid mugandati piiblinimede eeskujul
(1849. a Berend Gildenmanni "Mailma made öppetuses" nt Karonne
'Garonne', Tüsseldorw 'Düsseldorf', Sürik 'Zürich' jms). Isikunimede
kirjutamises järgiti algul sama joont, ent alates 1850. aastatest, kui hakkas
ilmuma pidev eestikeelne ajakirjandus, muutus valdavaks nende nimede
muutmatu (mugandamata) kirjutusviis.
Uuele kirjaviisile üleminekul kinnistati isikunimede kirjutamine nende
algkujul (Hurt 1864), ent kohanimede osas jäi reegel lahtiseks. Carl Robert
Jakobson (1868) rakendas väliskohanimedes järjekindlalt uut häälduspärast
annaabi.ee 
