Juhan Viidingu luuleraamat
poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Siin
ongi vaid üks keskne luuletaja, kelle tegevuse tulemusena muutus luule
keelepruuk. Pärast 78. aastat polnud luuletuse mõiste Eesti kirjanduses enam
endine. Valuliselt tundlik väärdunu, võltsi ja silmakirjaliku vastu inimeses ja
ühiskonnas, kujutab Viiding eetiliselt moondunud indiviidi ja sotsiaalse süsteemi
tingitud ebasuhteid groteskses karnevalivalguses, mis näib mõnikord lihtsalt
lõbus, kuid võib samas olla varjamatult võigas. Igatsust kauni, puhta ja
inimväärse järele ei väljenda luuletaja otsese ideekuulutuse kaudu, vaid
väärolemist objektiviseerivalt, näiliselt osavõtmatu konstateeringu või
deskriptsiooni abil. Tekstides esinev mina on tegelikult tihti luuletajale vastukarva
antimina, teatraalne mask
annaabi.ee 
