Kersti Merilaas
Siiras armastus- ja looduslüürika tõi talle üldise tunnustuse. Merilaasi
nooruslüürika on valdavalt realistlikku põhitüüpi, eelistab lihtsaid klassikalisi
vorme, sundimatut metafoorikat ja loomulikku, kõnekeelele lähedast sõnastust. Ta
kujutas dramaatilistes toonides inimkonda varitsevaid globaalseid ohte ja rikutud
vahekorda loodusega, Varasemast intiimsest loodussuhtest kasvas jõuline lüürika,
mis imetles rahva elujõudu ja visadust, ülistas kodutruudust kõige karmimateski
tingimustes. Kunagine nooruslik armastuslüürika täienes emaliku kiindumise ja
mõistva toetava suhtumisega järelpõlvesse.
Lisa teostest:
Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule ,,Poeem Pärnu
silgust" (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule
ilmus kogus ,,Antud ja võetud" (1981). Merilaasi rikka ja loomuliku keelega
lastevärsid on ilmunud raamatutes ,,Kallis kodu" (1944), ,,Päikese paistel" (1948),