Elo Viiding
Kuigi Viidingu motiivid on subjektiivsed ja objektiks peamiselt omaenda elu ja psühholoogilise
arengu, käitumismallide kujunemise vaatlus, on see raamat siiski esmalt taas kirjanduse tänaste
piiride kompamine. Nagu Aino Perviku ,,Arabella, mereröövlitütres" otsitakse müstilist vajuvat
vett, mis laevu ei kanna: lagedal veeväljal on seda piiri nii pagana raske leida. Viiding istubki
nagu lootsikus ja ajab selle hämaramaa piire: kuhu maani võib ta selle analüüsi ja karmikoelise
tõevaagimisega minna, et see veel oleks äratuntavalt ilukirjandus? Et mõni osalise nahka pugenud
kõrvaltegelane teda selle eest kohtusse ei saaks anda: liiga tõeline, liiga valus tundub. Viiding
teeb seda, mida kirjandus tema arvates peab tegema: ta ei lahuta meelt (kui, siis väga veidral,
perverssel moel), vaid lahkab seda, uurib me meeletuse lätteid ja konfigureerib süümesätteid. See
on korraga materjal, mida on raske ilma ettevalmistuseta vastu võtta, ja samas midagi, mida
annaabi.ee 
