Marie Under
sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab?
Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab
saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu?
Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis,
pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut.
Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis
löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut.
Ja rannal valge varvas-aid. Silmil vist on surilina;
Kolm mütsi, miski mütse all: häälitsed kui võõras lind.
sääl kargleb kaarik-kukerpall, Ons see minu oma mina?
kui sõidaks võõraid teid ja maid. Ons see minu oma rind?
Käin ise võõraid teid ja maid. Millal kõrv mu üle vere
Kõik ümber kirev, kuld ja küüt, erksalt kuulatusse vajuks?
kui oleks rõõmud pihku püüt, Siis üks algav ootushere
annaabi.ee 
