Teaduse areng on minu jaoks tähtsaim Vana- Kreeka ajaloos, sest tänu nendele saavutustele, on tänapäeva inimese elu lihtsam ning tänu nendele saame me koolis erinevaid ülesandeid teha. Arenes ka kirjandus ning kunst. Kirjanduses ja filosoofias sai arutlusteemaks vaba kodaniku asemel riigialam. Teater taandus, kuid esiplaanile kerkis luule, mida tuntakse Aleksandria luule nime all. Luulelt oodati peent ja elegantset stiili, mitte sügavat sisu. Kirjutati näiteks karjustest, loodusest, lilledest ja liblikatest. Põhjus võis olla selles, et kreeklased, kes olid talunud aastaid sõdu ning elanud sünges maailmas, leidsid luule, mille kaudu väljendada oma ilusaid tundeid ja lihtsaid maailmaasju. Mis juhtus aga kunstis? Kunstnikke hakkas hellenismiperioodil üha rohkem huvitama inimisiksus, tema välimus ja tunded. See võis olla põhjus, miks hakati üha rohkem kujutama naisekeha. Leian, et
See jõud tundub olevat hävitav, aga tegelikult aitab ta meil elada Oma Loo järgi. Ta valmistab ette meie vaimu ja tahte, sest sellel planeedil siin kehtib üks suur tõde: oled, kes oled, ja teed, mis sa teed-kui sa kõigest hingest midagi tahad, siis sellepärast, et see soov on sündinud Universumi hinges. Ja see on sinu maapealne ülesanne. Kogu aeg on meil võimalus teha seda, mida me igatseme. See, mida teised mõtlevad pagaritest ja karjustest, muutub inimese silmis tähtsamaks kui tema Oma Lugu. Inimesed mõistavad oma olemasolu põhjust väga varakult, võibolla sellepärast nad annavadki nii ruttu alla. Kui sa lubad midagi, mida veel pole, kaob sul soov seda saada. Igaüks peab vähemalt korra elus valima selle vahel, mida ta on harjunud tegema, ja selle vahel, mida ta tahab teha. Päevad on ühesugused siis, kui inimene ei märka kõike seda imepärast, mis tema elus juhtub siis, kui päike taevas oma ringkäiku teeb
annaabi.ee 
