Veel üks tütar suri peale seda, siis Endoora poeg ja veel kaks last. Endoora naabrid hoidsid majast eemale, kartes et needus langeb ka neile. Peale veel ühe poja surma, peaaegu mittekeegi ei tulnud matustele ja Endoora käitus nagu ta ei oleks seda märganud. Tema abikaasa kartis, et ta võib hulluks minna. Õhtul Endoora jooksis surnuaiale , mitte oma laste haudadele, vaid oma ema hauale. Abikaasa leidis ta sealt hauda peksmast ja karjumast: "Sa lubasid, et sa annad mulle teada kuidas sinu lapselapsi päästa. Sa lubasid!" Endoora abikaasa ei teadnud ettekuulutusest midagi, ta oli sellel päeval tööl ja Endoora lubas oma emale, et ei räägi sellest kellelegi. Ta arvas, et leiab ta ühelt laste haudadelt, aga ta oli oma ema haual, kisendades mingi lubaduse kohta. Siis arvas ta, et Endoora on hulluks läinud. Üks varajane hommik. Endoora koputab vana naise aknale. Vana naine küsib talt: "Miks oled sa siin? Ma ei saa sind aidata
teinud. Neli või viis meest ratsutasid kui hullud laualao ees lagedal platsil, vandudes ja karjudes ja püüdes läheneda kahele noormehele teisel pool puuriita aurikusilla juures. Mehed ei saanud nende ligi. Iga kord kui mõni neist ennast puuriida jõepoolsel küljel näitas, lasti ta pihta. Mõlemad noormehed kükitasid, seljad vastamisi, riida taga; nii võisid nad mõlemaid teeosi silmas pidada. Viimaks lakkasid mehed ümber ratsutamast ja karjumast. Nad sööstsid laualao poole. Siis hüppas teine noormees püsti, nii et ta natuke üle puuriida ulatus, ja laskis ühe meestest sadulast maha. Kõik mehed hüppasid hobustelt rnaha, haarasid haavatu ja hakkasid teda laualao poole tirima; samal hetkel pistsid noormehed jooksu. Nad jõudsid pool teed minu puuni, enne kui mehed neid märkasid, sadulasse hüppasid ja neile järele kihutasid. Nad jõudsid noormeestele lähemale, aga sellest polnud kasu, poisid olid liiga palju ette jõudnud. Nad
annaabi.ee 
