A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Naine, kelle te mürgitasite Bethune'is, oli teist veel noorem, proua, ja on siiski
surnud,» ütles d'Artagnan.
«Ma astun kloostrisse, ma hakkan nunnaks,» ütles mileedi.
«Te olite kloostris,» lausus timukas, «ja te lahkusite sealt selleks, et hukutada mu
vend.»
Mileedi karjatas hirmunult ja langes põlvili.
Timukas asetas talle käed kaenla alla ja tõstis ta üles ning tahtis teda viia paadi poole.
«Oh, mu jumal!» karjatas mileedi. «Mu jumal, kas te tahate mind uputada!»
Nendes karjetes oli midagi nii südantlõhestavat, et d'Artagnan, kes algul oli kõige
innukamalt mileedit jälitanud, istus kännule ja langetas pea, kattes peopesadega kõrvad.
Sellest hoolimata kuulis ta siiski mileedit karjuvat ja ähvardavat.
D'Artagnan oli meestest kõige noorem, ta ei pidanud vastu:
«Oh, ma ei suuda näha seda koledat vaatepilti, ma ei saa nõustuda, et see naine peab
niiviisi surema!»
Mileedi kuulis neid sõnu, temas ärkas uuesti lootusekiir.
«D'Artagnan! D'Artagnan!» hüüdis ta