"karjatuses" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

viimsele teekonnale asuda, mingi südantlõhestav haletsus, et ta peab surema. Ta lõi oma punetavad, kuivad silmad taevasse, päikese ja hõbedaste pilvede poole, mille vahelt siit-sealt laigud sinist taevast paistsid, siis langetas ta 1 Issand, halasta (kreeka k.). 2 Kõik su veed ja su vood hoovasid üle minu (lad. k.). 339 pilgu alla rahvahulga ja majade peate. Parajas kui üks kollases riides mees ta käsivarsi nööriga selja taha kokku tõmbas, karjatas ta järsku õudselt. Karjatuses oli aga ka midagi rõõmsat. Platsi nurgal palkonil nägi ta oma sõpra, oma isandat, Phoebust, oma elu teist palet. Kohtunik oli valetanud! Preester oli valetanud! See seal oli ju tema, selles ei võinud mingit kahtlust olla. Seal ta seisis, ilus ja elus, seljas läikiv munder, sulg pea peal, mõõk puusal! «Phoebus!» karjus Esmeralda. «Minu Phoebus!» Armastusjoovastuses tahtis ta oma erutusest värise-vaid käsi tema poole sirutada, kuid need olid kinni seotud.