"karjatusena" - 1 õppematerjal

Anna Haava

katusekambris tuul) all soojades tubades kuuldus see- luule (ja kaebasin tasa, ma lauliklind, et leivata jättis mind kodumaa pind ,,liiga hell sa oled" nad trööstisid mind.) Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus" (1930) ja ,,Laulan oma eesti laulu" (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja üksindust ja kodutust. Mõnigi värss kõlab otse karjatusena: (Kas see siis oligi elu) Kas see siis oligi elu? See põgus ja rahutu unenägu- see pettumus-, kannatus-, loobumisahel ja mõni heledam hetk sääl vahel- kas see siis oligi elu?! haruldaselt kõrgeealisest loominguvõimest annab tunnistust 1954. a valikkogus avaldatud ,,Järelpõiming", mis koondas luuletaja kaheksanda ja üheksanda elukümnendi luulelõimi. Lihtsais sundimatuis värssides elab